Uued tuuled...

Esmaspäeval käisin Käsitööjaamas õppimas, kuidas kududa Haapsalu salli. Päris mitu asja sai juurde õpitud ja tuli kindlust juurde, et Haapsalu salli kudumine käsile võtta. Nelja tunniga valmis väike proovilapp. Üllatusin isegi, et nii peenikese lõngaga kudumine mul välja tuli, pole varem sellist kogemust ju olnud.

Teisipäev möödus tööl, proovisin saada valmis äärepitsi, mida proovilapile külge õmmelda, üks pool sai valmis, teine ootab veel kudumist. Kudumise kõrvale vaatasime koos I-ga kahte dokfilmi, esimene oli üksikvangistuse mõjudest ja teine oli neljas osa internetiteemalisest dokfilmiseeriast. Päris huvitavad olid.

Kolmapäeval laisklesin kodus, kudusin ühte huvitavat mustrit. Plaanis oli teha selle mustriga sall, aga vaatasin, et pole päris õige muster selle lõnga jaoks. Sel ajal kui poja maadles oma järjekordse suure kirjatehnikaportsuga, proovisin lugeda ja konspekteerida, aga no ei õnnestu. Poisil kogu aeg mõte lennus, peab talle meelde tuletama, et vaja kirjutada, ja nii lendas ka minu mõte igale poole. Õppimise vahepeal käik raamatukokku. Võtsin laenuks Pitsilised koekirjad, äkki leian sealt mõne toreda mustri.

Õhtul esimest korda Kundalini jooga tunnis. Vot see oli huvitav kogemus, tundub, et mulle võib see meeldimagi hakata. Kõik see filosoofiline õpetus seal ümber, põnev maailm, kuhu tahaks rohkem piiluda.

Natuke vahepeal käsitööd ka

Valmisid valged põlvikud. Lõngaks on Lana Gatto Mignon, vardad nr 2,5. Muster on Lacy Cables Knee Socks, mida kohandasin oma jala ja lõnga iseärasusi silmas pidades. Muster on siin http://susans-palace.de/private/knits/media/lacy_cables_knee_socks.pdf. Plaanis kanda neid rahvariietega.

Liitusin mõni aeg tagasi Isetegijate aastaprojektiga, kus tuleb iga kuu mingist kindlast värvist ese valmis saada. Huvitav katsumus siis mul ette võetud, aga esimene naerunägu sai nüüd välja teenitud nende põlvikutega. Peab hakkama mõtlema, mida veebruaris punasega teha.

Veel said lõpetatud kahed pisikesed sokid. Ka nende lõng on Lana Gatto Mignon, seekord siis heleroheline. Vardad nr 2,5. Esimene paar on kootud traditsioonilisel viisil, teise paari puhul on alustatud varbast. Mulle kohe meeldib see kudumisviis, kus tuleb kudumist alustada varbast.

Orienteerumine oravatega

Eile käisimegi Šnelli tiigi ääres tuleskulptuure vaatamas. Päris lahedad olid, aga organisaatorid polnud asja päris läbi mõelnud, näiteks kadus vahepeal heli ära ja nii ei saanudki kõigest ülevaadet, jäi selgusetuks, millal võitja selgub jne. Kohati segasid tuleskulptuuri põlemise vaatamist ka ringisebivad asjapulgad. Meil oli väga hea koht vaatamiseks, jõudsime just õigel momendil, et veel hea koht napsata. Ka Kanal 2 valis sama paiga oma kaamerale, et üritust videole jäädvustada. Olid nad meist ainult meeter maad eemal.

Täna alustasime päeva pannkookidega, seejärel lõuna ajal käisme lähedalolevas metsasalus oravatega orienteerumas. Tänu võimalusele helistada sõbrale, saime 12st küsimusest 10 õigesti vastatud. Kommi, teed ja saiakest sai ka, lisaks kamba peale pastaka ja märke. No ja üks tüüp püüdis hullult teepeal poliitpropagandat teha - nagu rääkimise masin, peaasi, et oleks keegi, kes kuulab.

Õhtul küpsetasin kukleid ja tegin sinna juurde kohupiima-kurgikatte. Retsept ka:
50 g pärmi
1 tl soola
5 dl sooja vett
2 dl kaerakliisid
10 dl nisujahu
2 spl suhkrusiirupit
0,75 dl toiduõli

Pärmi ajasin soolaga vedelaks, lisasin käesooja vee. Jahu sisse segasin kaerakliid, poole kogusest lisasin pärmi-vee segule. Seejärel rändas kaussi sorts suhkrusiirupit ja õli, sõtkusin ja lisasin tasapisi ülejäänud jahusegu. Lasin kerkida taigna kahekordseks, seejärel vormisin pika vorsti, mille jupitasin ja igast jupikesest sai kuklike pannile. Kuklid kerkisid soojas tükk aega pannil, seejärel määrisin pealt veega ja küpsetasin 180 kraadi juures intensiivrežiimil 20 minutit. Ahjust välja võttes määrisin kooriku üle võiga.

Kohupiima-kurgikatte jaoks lisasin pakile lahjale kohupiimale umbes 10 cm jupi riivitud kurki ja maitse järgi soola.

Päeva mahtus ka kaks osa Castle filmi, millest ma nati sõltuvuses olen. Ja momendil ootan poiste magamaminekut, et saaks edasi vaadata Milleniumi triloogia esimest filmi, mis videokassetil juba kaks nädalat on vaatamist oodanud.

Laupäev

Pikem magamine, seejärel loen teetassi kõrval lõpuni oma juturaamatu. Seekord siis Isabel Wolff ja Väike kleidipood. Vägagi südamlik lugu õnneliku lõpuga, vähemalt minu arvates. Huvitav vintage maailm, põnevad suhted jne. Oli hea valik.

Poering, seejärel tururing. Viimane oli huvitavate leidudega, leidsime ühelt letilt vapustava maasuitsusingi, mida sööks kasvõi ilma leiva vm aluseta, nii nämma. Kotitäis hapukapsaid leidis ka tee meie kotti ja veel kaks mangot. Vot neid viimaseid pole eriti ostnud, aga need olid nii pehmed ja hea maitsega, loodetavasti valisime välja samasugused vapustavalt magusad ja mahlased eksemplarid. Õhtul degusteerime.

Plaan minna vaatama tuleskulptuure, mida Šnelli tiigi ääres tehakse.

Töönädala lõpp

Peale tööd abikaasaga kaubanduskeskuses, vaja oli joogamatti ja oli ka mõte osta midagi jõuluvanalt saadud kinkekaartide eest. Nüüd võib raporteerida, et kinkekaardid on otsas, joogmatt sai ostetud, lisaks vapustav raamat või pigem kunstiteos Haapsalu rätt. Kahed pambusest vardad leidsid ka tee kotti.

Järgmisest kolmapäevast on mul kolmapäeva õhtud kinni. Võtsin ette Kundalini Jooga algajate kursuse. Mida rohkem ma seda tutvustust lugesin, seda suurem oli soov minna. Just see, mida mul praegu vaja on, loodetavasti.

Uus mina

Veetsin päeva tööl, mille järel ootas tunnike juuksuris. Tänu Raivole on nüüd mu soeng taas vormis. Seekord siis punaka tukaga ja tagant tavapärasest lühem.

Kudumises on pooleli põlvikud, mis kohe-kohe valmimas.

Registreerisin end Haapsalu salli kudumise koolitusele, kuhu minek esmaspäeval. Ootan huviga.

Dokumentaal

Teisipäeva õhtuti on meil mehega saanud tavaks vaadata etv2 pealt dokumentaalfilmi sarjast AegRuum. Seekord kolmas osa internetiteemalisest sarjast. Google on ikka tore küll, kõik, mida me arvutis teeme, teenib neile raha. Ja nad teavad meist kõike...

Ja kaubanduskeskused on tavainimestele ohtlikud kohad, kunagi ei tea, millal keegi sind seal lihtsalt pikali lükkab.

Talve otsimas

Kahekesi maal tormikahjusid hindamas. Kokku ainult viis puud. Metsas kuusk ja kaks lehtpuud pikali, aias on oma otsa leidnud aastakümneid püsti püsinud elupuud, mis juba rohkem kui 70 aastat tagasi istutatud. Kahju, isegi rohkem kui lõhutud lehtlast.

Aga ilus oli küll, öösel oli sadanud värsket lund, aias oli ühtlane sile lumevaip maas, üks kitseke oli ka juba jõudnud oma käigu ära teha, rohkem jälgi polnud. Hiljem oli näha küla kasse päikeses uitamas.

Mõned fotod ka sellest ilust:

Kõige uskumatum on, et 60 km Tallinnast paistis päike, aga Tallinnas oli lumesajune päev, mida tagasisõites ka märkasime, kui 20 km Tallinnast muudkui tihedamat ja tihedamat lund taevast alla langes.

Aasta algab uue hooga

Aasta esimesel päeval valmisid kindad pojale, must Novita lõng, mis oli kodus seismas, vardad nr 3. Ma ei olnud aastaid kindaid kudunud, aga valmis said ja täitsa kenad. Tüdruku puhul oleksin teinud ka kaunistusi, poisile ei hakanud tegema.

Veidike aastaalguse suupisteid ka, miniröstsaiad kattega. Tegin segu keedetud munast, majoneesist ja sulatatud juustust, maitseks natuke tilli ja mädarõigast. Sellised natuke kodused suupisted. Peab ikka väljamineku tegema ja korraliku tordipritsi ostma (kinkida lasta).