Siil ja lilled

Aias lonkis täna ringi siilike. Astus ja nosis, nosis ja astus. Väsides keris end kerra ja põõnas mõne aja, et taas edasi liikuda. Tatsas ringi ning pugis putukaid-mutukaid, sekka krõmpsutas paar tigugi, kuni taas end kerra tõmbas ja pikutama jäi. Ja lausa teerajale sättis end kerra. Vahva tegelane, pole midagi öelda. Alles muruniiduki mürin pani ta kiiremini liikuma ja naaberkrundile pagema.

Roosipeenral on avanenud esimesed kaunid õied, öisest vihmast veel märjad...

Vahvad tegelased aias ei lase kuidagi kudumistel-heegeldamistel valmida. Niisamagi on vapustavalt mõnus olla...

Lauale...

Üks pisike linik sai ka viimistletud, teine samasugune ootab uut tokki heegellõnga, et siis viimane ring ära lõpetada. Heegeldatud Novita Virkkauslanka'st, heegelnõel nr 1,75. Muster ühest vanast saksakeelsest ajakirjast: Filethäkeln nr 5 2004.

Kampsun või boolero

Proovisin heegeldada midagi, mille taolist ma varem teinud pole. Päris rahule jääda ei saa, aga enamvähem siiski. Lõngaks puuvillane Alize, ostetud toonide pärast, mis silmale pai tegid. Heegelnõel nr 3,25. Muster lehelt garnstudio.com.

Kuna tegin endale ja kedagi teist modelliks võtta pole, siis kõige parem pilt sai selline nagu ta on. Mu meespere ei suuda kuidagi mulle meeldivat rakurssi leida ;-)

Jaaniõhtul oli igatahes selle asjaga mõnus õues olla, nii palavat jaani ei mäletagi kohe, kus alles õhtuhämaruses läheb kampsuni otsimiseks.

Lilled

Ma isegi ei tea, kui kaua aega on mul mõtetes olnud see õmblustöö. Nüüd siis lõpuks võtsin asja ette. Siin ta siis ongi: vaibake, kus küljes nööbid, mille külge saab kinnitada erinevat värvi lilleõisi. Vaibake kinnitub kuusnurkse laste laua külge paeltega (seotakse lauajalgade külge).

Materjali leidsin kõik kodus olevatest kappidest. Isegi aluslina jaoks avastasin suure üllatusega täpselt paraja ning sobivalt õiges rohelises toonis kangatüki. Nööbid on nostalgiahõngulise nõukaaja pärand. Töö käigus sain oma nurgaskonutava õmblusmasinaga järjest suuremaks sõbraks. Esimesed valminud lilleõied tunduvad viimasena valminutega võrreldes parajalt konarlikud. Suur pusimine oli nööpaugu tegemine. Viimase 9 lille puhul tundsin end isegi nööpaugu tekitamisel osavana. Seevastu esimese viie puhul tegin nööpaugu käsitsi uuesti nööpaugupistega üle. Selline siis linake ilma lilledeta ja mõned lilled ka lähemalt:

Võtmehoidja

Sipsikud said endale uued võtmehoidjad. Tehnikaks lihtne punumine. Lõngad leitud lõngajääkide hulgast.

Kevad maal

Loodus tärkab sel aastal hirmsa tempoga. Vahepeal hiilib ligi hirm, et sama tempoga jätkates on juuliks sügis käes...