Tööl töine päev, kohal 15 pisikest. Vaatamata tugevale tuulele aetakse meid lastega õue. No ilm pole kõige hullem, aga vaadates õõtsuvaid puid, hakkab natuke kõhe küll. Ma ju ei näe puu sisse, kas see on mäda või mitte. Jääb uskuda, et asjatundjate poolt terveks tunnistatud puud ka tormile vastu panevad. Ekstreemsed ilmad on muidu lahedad, aga kui pead hulga laste eest vastutama, siis tahaks enne mõelda ja siis tegutseda. Sellise lastehulgaga oleks hea meelega piiratud alal viibinud, aga see oli just suurte põlispuude all ja hirmsat oksaräga täis. Seega tuli olla koos teistega. Pole hullu, sain enamvähem hakkama küll, kuigi üks tegelane suutis end siiski ka õue jätta.

Millal ometi muutuvad sõimerühmad väiksemaks. Lõin kokku kohalkäimise tabelis olevad arvud. Novembris on keskmiselt iga päev 13.27 last kohal olnud. Õudselt väsitav.

Hommikul hakkab juba rabelemine peale, sest peaaegu kogu seltskond saabub kohale 8-8:30. Söömine, seejärel teen lastele tegevuse, kus otsime karbist päkapikke ja siis jutustan käemänguna jutu kahest päkapikust. Seejärel veel 15 lapsega kleepimine, vahepeal muusikasse, siis kleepimine ülejäänutega. Potiring, kõikide laste õueriietesse toppimine, õues pidev laste ülelugemine, vaatamine, et neil oleks ohutu. Tuppa tulles taas riietumine, pesemine, toitude jagamine, laste veenmine selles, et hapukapsasupp on imehea (no 15st 2 sõi taldriku ikka tühjaks ka). Laste magamise ajal saab hetkeks hinge tõmmata. Manustan tassi rohelist teed ja koon sokki, et olla valmis õhtuseks. Ärkamise järel seltskonnaga võimlema, siis riietuma, sööma. Õhtune mängimise aeg on kõige väsitavam. Tasapisi hakkavad lapsed koju minema, aga enne viit eriti hinge tõmmata ei saa, tuleb kogu aeg ringi liikuda. Kes vajab lohutamist, kelle energiat tuleb millegagi maandada, kellele midagi kätte anda, kes soovib mingit konkreetset mängu saada jne. Lisaks tuleb anda igale vanemale lapse päevast veel ka tagasisidet, vastata küsimustele, nõustada jne. Lapsevanemaga vesteldes peab samal ajal ka lapsi jälgima ja nendega tegelema. Õhtuks oled läbi, mis läbi.

Paras laste arv sõimes oleks umbes 8-12, siis saaks tööd nautida ka ja leiaks aega iga lapse eripära silmas pidada. Viimasel ajal on tegu rohkem karjatamisega. Aru ma ei saa, miks nii paljud arvavad, et sõim on lapse arengule hirmus vajalik, sellise kisa-kära sees olemine 5 päeva nädalas ja 10 tundi korraga küll eriti arendav ei tundu. Iga laps tahab ju saada jagamatut tähelepanu.